Siis, kui maailm magab

[Cassie Reyna]

Pühapäeva hommikul oli Cassie end varakult voodist üles ajanud. Mitte selle tõttu, et ta üritaks mingit moodi koolirutiinis püsida, vaid eelmisel õhtul oli neiu varakult voodisse roninud raamatut lugema, kuid vajus peagi hoopis magama. Polnud ka imestada, kuna päeval oli tal olnud intensiivne kisakooritreening, kus nad õppisid uut kava ja eks see võttis Cassie füüsiliselt läbi. Umbes seitse tundi hiljem äratas bioloogiline kell ta üles ja und enam ei tulnud. Kuna ta pidi mõne tunni pärast vanaemale appi tööle minema, aga tal endal oli samuti botaanikaaeda ligipääs olemas, siis otsustas ta sinna varakult kohale ilmuda, aga jättis enne minekut vanaemale infoks kirja, et too ei paanitseks, kui Cassie't majast üles ei leia. Talvele omaselt oli varahommikul õues veel pime, kuid rantšo aladel olid loomakasvatajad samuti varakult üleval, seega ei olnud ta seal üksi seiklemas. Imelik võis tunduda vaid see, et keegi tegutseb nii varakult botaanikaaias, kuid eks seda keegi üle küsima ei tulnud.
Loomulikult oli Cassie seal esimene. Pannud kasvukoohes tule põlema, astus ta sinna sisse ja lükkas ukse täielikult kinni. Kasvuhoones oli soe, kuid mitte piisavalt soe, et seal jope ära võtta, vähemalt veel mitte. Öösel läheb sealne temperatuur pisut madalamaks ja ega soojust naljalt ei raisata, kui seda vaja pole. Plusskraadid olid seal alati ja nii mõnigi suudaks jopeta seal tööd teha, aga külmavares Cassie seda isegi mitte ei kaalunud. Neiu keeras natuke termostaadist soojust juurde, et ta ühel hetkel võiks ka jope seljast ära võtta.
Teades, et täna oli plaanis uued roosipõõsad ümber istutada ajutistest pottidest kasvuhoone pearuumi mulda, siis läks neiu pisikeste istikute juurde, võttis neist kaks kätte ning jalutas sinna, kuhu nad olid kavatsenud roosid istutada. Cassie lükkas endale kätte töökindad, võttis kaasa kaevamiseks pisikese labida ja kastekannu täis vett. Need toimetanud samuti istikute juurde, kükitas Cassie maha ja hakkas labidaga auke kaevama. Istikuid oli kokku kaheksa, seega pidi ta esmalt ruumi kaheksale roosile tegema. Seljas olid tal lisaks jopele vanad dressipüksid, mida ta on kasutanud töö tegemiseks ja seega polnud muret, kui need mustaks said; lisaks oli tal jope all veel soe kampsun. Juuksed olid sätitud hobusesabasse, et need tööd tehes ette ei jääks.

Brad Robinson

[Brad Robinson]

Kuigi tavaliselt meeldis Bradile nädalavahetustel kauem magada, ärkas noormees täna päris mitu tundi enne oma tavapärast aega. Esialgu vedeles ta lihtsalt voodis, silmad kinni, üritades uuesti unne vajuda, aga kuna see ka pärast korduvaid katseid kuidagi õnnestuda ei tahtnud, andis kutt alla ning pani riidesse. Võib-olla ei teekski varajasem ärkamine midagi paha? See ju tähendab, et saaks ilmselt õhtul mõnevõrra varem magama mindud ja nõnda oleks esmaspäevane hommik ehk rohkem talutav. Kuna aga nii vara midagi asjalikku teha polnud, seadis Brad sammud umbes paarikilomeetrisele jooksutiirule. Hommikuti oli mõnikord päris mõnus jooksmas käia, kui talviseid libedaid teid ja külmemat temperatuuri mitte arvestada. Õnneks täna kumbki neist talle probleemiks ei osutunud, kuna teed olid korralikult liivatatud ja õhutemperatuur vaid mõned miinuskraadid.
Kui Bradley oli selleks korraks jooksmisega lõpetanud, plaanis ta esimese asjana duši alla minna, aga veel enne, kui noormees oleks jõudnud tagasi peamajja, märkas tema terane pilk, et kasvuhoones põles miskipärast tuli. Imelik, sest nii vara ei käinud seal tema teada tavaliselt kedagi. Võib-olla oli keegi ööseks tule põlema unustanud? Otsustanud asja üle vaadata, peatus noormees poolelt sammult ning pöördus hoopis vastassuunda. Mõni hetk hiljem sisenes Brad juba kasvuhoonesse, kust ta avastas ühe neiu, keda varemgi rantšo maadel näinud oli - tõenäoliselt üks nende paljudest töötajatest. Täitsa kenake teine, olgugi et vist täisealine juba. "Hommikust!" tervitas kutt reipalt blondiini, kes hetkel tema poole seljaga oli ning võib-olla isegi tüübi tulekut ei märganud. Bradil puudus aga plaan märkamatuks jääda. Niisiis jalutas ta tšikile lähemale, kuid mitte päris teise isiklikku ruumi. "On sul äkki millegagi abi vaja?" pakkus Bradley kergelt flirtival naeratusel, kui blondiini tähelepanu viimaks endale oli saanud. Tegelikkuses ei teadnud Robinsonide võsuke muidugi taimedest ega nende hooldamisest suurt midagi, kuid selle väikese fakti jättis ta praegu enda teada.

SPOILER: Click to show

+ must müts, kilejope, Adidase tossud

[Cassie Reyna]

Cassie plaan oli esialgu vaevumärgatavate lohkudena ära märkida kohad, kuhu tuleks augud kaevata. Oma esialgse valmis saadud kava pidi ta pisut ümber kohendama, mistõttu oli ka hea, et tema lohukesed olid madalad ja neile andis kergelt mulda peale lükata. Saanud oma plaani paika, asus Cassie istikute jaoks kaheksat auku kaevama. Need ei pidanud olema eriti laiad ega sügavad, sest roosid ise ei olnud veel kuigi suured. Augud kaevatud, võttis ta ühe roosi kätte ja oli seda peaaegu oma potist välja tõmbamas, kui talle meenus, et väetise oli ikka maha unustanud. “Kurat!” vandus ta endamisi. Asetanud roosi taaskord maha oli Cassie valmis püsti tõusma, ent kuulis enda selja tagant hoopis üht noormehe häält, mida veel tuvastada ei suutnud. Ümber pöörates oli nägu selle eest väga tuttav. Cassie oli loomulikult teadlik, et tegemist oli ühe rantšo omaniku pojaga ja lisaks oli ta kutti koolis näinud. Brad Robinsoni nimi oli kõigile vast tuttav, nii koolis kui ka rantšos. “Hommikust,” tervitas Cassie noormeest viisakusest vastu, aga eks oli tema ilmest pisut ehmumist näha, kuna ta polnud nii varakult sinna veel ühtegi seltsilist oodanud. “Tõsiselt mõtled või?” küsis Cassie laia mugega, mis oli Bradi pakkumist kuuldes tekkinud. Näitsik teadis, et mõned omanike võsukesed käivad vahest tööl abis, kuid Bradi ei olnud Cassie varem tööd tegemas näinud. Äkki ta oli siis selle lihtsalt maha maganud. “Vabandust, aga sa lihtsalt ei tundu selline tüüp olevat, kes end vabatahtlikult tööle kupataks,” selgitas neiu oma reaktsiooni. “Kui tõesti tahad abi pakkuda, siis võid mulle väetise paki tuua,” sõnas Cassandra viimaks, viibates käega kergelt selle osakonna poole, kus nad oma väetisi, tööriistu ja muud taolist hoidsid, “avatud, pooltäis pakk, suured punased roosid on peal. Kindlasti leiad üles.”